Thursday, August 17, 2017

Magamistubades


     Vana Baskini seekordsel  suveetenduste trallil Ohtu mõisas osalesime nimelt magamistubades, õigupoolest "Magamistubades". Etendus lõppes stseeniga kuidas noor Trevor jäi keset kirehoogu oma abikaasa Sussu peal magama. Noored - ärge seda kodus järgi tehke! Samas oli teine tubli noormees külm nagu kala (jäik ei sobi öelda), kui ta saatuse tahtel esimese vaatuse lõpus Nele-Liis Vaiksoo mängitava vambi peale lamama sattus. Ma ei tea ühtki meest, kes teaks mõnda meest, kes Nele-Liisi peal lamades oleks nii külm (jäik ei sobi öelda). Aga loomulikult oli tal ka seljahaiguse vabandus nagu varnast võtta.
    Kui nüüd algusest alustada, siis hõbeheigiga croissant koos klaasi valge veiniga oli just paras enne seda etendust manustada - andis õige häälestuse! Kes iganes Ohtu mõisa etendusi söögi-joogiga teenindab, teeb seda väga hästi! Saal oli rahvast pungil, jooksuga toodi lisatoole ja mõned inimesed istusid suisa kardinate vahel ja kuulasid näitemängu. Meie jäime tükiga rahule - Ohtu suvekatest ehk "Aiapidu" oleks elamuse poolest samaväärne. Ansambel mängis hästi kokku, üllatas muidugi Nele-Liis Vaiksoo, pole teda varem sõnalavastustes näinud ja ka tandem Murel-Kilgas andis täiesti adekvaatse pildi inglaste pere-ja voodielust.

    Pildil üritab abikaasa minuga veel etenduse teemal mõtteid vahetada, aga paraku olen ma näitemängu tekitatud emotsioonidest ja vaimsest pingest nii kurnatud, et pagesin kohe meeldivate unenägude seltskonda.

Sunday, August 13, 2017

Meresse, meresse!

   

Oleks Olja, Maša ja Ira aimanud, kui mõnus oli eilne tormieelne Kabli rand ja mahemõnus merevesi, poleks nad mingit Moskvat ihaldanud - ikka meresse!  Merde ei julge ju kirjutada - mõni frankofiil veel minestab. Kohe peale meresse marssimist algas torm, öösel veeres mööda õue kõik kinnitamata kraam ja sauna uks peksles kui liblika tiib tormis. Ukse panin kinni, liblikat aidata ei suutnud.

Pildil kolm õde  koos minu abikaasaga (vasakult paremale Maša, minu abikaasa, Ira ja Olja) Kabli rannas suvel 2017

Wednesday, August 9, 2017

Kommionu kolmapäev

 

 Kui tavaliselt jagan mina lastele kommi (peaks vist ennast üles andma), siis eile sain täitsa tundmatult lapselt šokolaadiassortii-palakese. Käisime Kaberneemes ilusat ilma vaatamas, meri oli vaikne ja sile, OKOs sõid ontlikumad kodanikud ja "Pootsmani" kohvikus nautis kena augustiõhtut kohalik rahvas ning mõni külaline, sealhulgas ka meie. Külalisi võtavad vastu kaks valget neljajalgset - Pootsman (suurem) ja Maša (emane) ning kohviku perenaine (nimesilti ei märganud). Konsumeerisime päris ehtsat rabarberimorssi, kaks pirakat vaagnat heeringa-kartuli-kodujuustu õhtusööki ja lõpetuseks manustasime kohaliku külatädi maitsva sõstra-beseekoogi. Koogi manustamise ajal astuski ligi kommikarbiga allameetrimees ja kui ma uurisin, et mis puhul kommi jagatakse, oli vastus sama lihtne kui küsimus: "Niisama" :) Tõsi, kommi jagati kõigile külalistele, aga karp ei saanudki tühjaks. Lisaks koerteparvele magas kogu meie eine aja kõrvalistmel valge kiisu, ei kartnud ta nelja hambaga kolli ega midagi.
   Pilt kohalikust kiisust on kommionu tehtud:)

Saturday, July 29, 2017

Honorar












Tuli ära - kahe nädala müük! On ju ilus??

Thursday, July 27, 2017

Tagumik, naise tagumik

 

 Eile Neeme kohvikust armsa kaasa sabas auto poole lontsides jäi silma, et kaks samuti minekule sättivat ja kiivrisukka pähetirivat motika-noorsandi lasid pilgul puhata naisinimese tagumisel poolel.
"Kohe homme panen kinni aja kolelõikusele!" arvasin. No mida nad tulevad meie õue peale vahtima!

  Pildil grupp kursaõdesid  aastal 1980, enne teadusliku kommunismi riigieksamit. Tagumikule on tätoveeritud spikrid marksismi-leninismi klassikute teostest. Nagu näete, vajaks nii mõnigi nendest  neidudest samuti kolelõikust, aga arenenud sotsialismi tingimustes polnud see paraku võimalik.

Tuesday, July 18, 2017

Õhtusöök Rukkis

   
Välk-ja-pauk puhkuse raames visiteerisime Sangastes Rukkimaja Restot. Tegu pigem pubiliku asutusega, aga menüü ja eelkõige teenindus andis resto mõõdu välja küll. Nagu lubatud, oli menüüs mitmeid rukkitoite - rukkipelmeenid, kanamaks rukkipaneeringus, rukkivaht ja muud suupärast. Veiniks valisime tavapärase "prantslase" asemel suisa Põltsamaa marjaveinid, olidki väga mokkamooda. Põhiroa kõrvale keevitasin ikka ühe rukkiviina ka:) Menüüs hindu vaadates oleks koostajal nagu num lock peal olnud - hinnad olid ainult kas 4 või 7 (pearoal). Rukkiviin oli mingi eksituse läbi 2 €:) Kõige krooniks oli  teenindaja-tüdruk nimega Angela, kes erinevalt varem külastatud toitlustausasutuse ettekandjast oskas õiges kohas naeratada ja tundis elementaarseid viisakusväljendeid nagu "tänan" ja "palun".
    Lossi ümber hiilisime ikka ka - ma polnud elu sees seal käinud, väga võimas!

    Pildile on lisaks eelroale jäänud ka rukkikrahvi kurvikas niue.

Tuesday, July 11, 2017

Valge pintsak, valge pintsak

 


Mul on juba nädal aega puhkust olnud. Tegelikult sain tööst lahti rabeletud alles eilseks ja arvestades ka ootamatult saabunud suveilma, otsustasin selga sobitada ammuse lemmiku, valge pintsaku. Hommiku esimene käik nagu ikka Veskisse - lattetassike, puder moosiga, vaarikamoosiga. Palju rohkem polegi vaja rääkida. Täna pidin endale selga aitama ammukandmata teksariidest tumeda pintsaku.
    Eks ilm on kah eilsest sandim!
   Mina oma outfitti ei häbene. Taamal Musumägi.